Isa Vello Salo ühemehekirjastuse "Maarjamaa" 50. juubeli tähistamine Pirita kloostris. "Maarjamaa" on Vello Salo poolt 1962. aastal loodud väliseesti kirjastus. Kirjastus "Maarjamaa" on avaldanud üle 80 trükise, nende hulgas ka algupärandeid, nagu Uku Masingu viis luulekogu, kordustrükke ja tõlkeid ning bibliofiilseid trükiseid. Vello Salo asumise järel Eestisse 1990. aastate algul tegutseb
kirjastus Eestis. 2009. aastal ilmus kirjastuselt Maarjamaa Vello Salo
ja Indrek Hirve vahenduses kultuuriliselt oluline vaimulikke tekste
sisaldav tõlkeraamat "Psalmid" (ISBN 978-9985-9861-1-0). (Wikipedia). Vaata ka Vello Salo Ringkirja "Maarjamaa" (http://salo.pri.ee/)
Tegin selle filmi 1992, vahetult enne Eesti krooni tulekut. See oli mu esimene film väljapool riiklikku rahastamist. Kolm suurepärast näitlejatööd - Terje Pennie, Sulev Luik ja Arvo Kukumägi. Originaalmuusika Margo Kõlar. Operaator Rein Kotov, kunstnik Ervin Õunapuu. Aga ma mäletan, et jäin sellele materjalile väga kõvasti alla. Tegin selle filmi kas liiga hilja või liiga vara. Ma kartsin seda teemat ja ei julgenud väga kaugele minna. Täna teeks palju teisiti, aga kahjuks pole see enam minu teema. Et las siis olla ja las jääda. Siin ülespandud salvestus on ainus säilinud koopia, lindistatud Kanal 2-st, millele ma andsin omal ajal õiguse seda filmi näidata.
Ma tegin 2008.a. filmi Viimsi Invaühingust ja puuetega lastest. Tähistasin selle filmiga oma 50-t sünnipäeva. Nüüd on mitu aastat sellest möödas ja ma mõtlen, et võibolla teen sellele filmile järje.
2008. aastal tegime lastega Kutimuti laagris mängufilmi. Olulistes osades Indrek Lõhmus, Saara Kadak, Monika Tomingas, Erik Perlin jt. Põhilised loomingulised jõud Liisa Hõbe, Getter Meresmaa, Urmas Salu.
Filmis "Värvivalgus"on üks haruldane episood noorelt surnud väga andeka režissööri Anri Rulkoviga.
"VÄRVIVALGUS"
-->
«Ma ei taha, et minust labast, tühist ja viletsat filmi näidataks!»
Verni Leivak
27. detsember 2005
Lauljatar
Marju Marynel Kuudi sõnul on temast juba terve aasta Jaan Kolbergi eestvõttel
ning ETV ja Eesti Filmi Sihtasutuse toel vändatud lühitõsielufilmi. «Kahjuks
aga tuli välja, et tehti sisutu, labane ja «tuulest viidud» värk,» lubab Kuut
tõkestada selle jõudmist ekraanile.
Kavandatud dokumentaalfilm pidi kuuluma
ETV sarja «Eesti lood», mida kolm aastat tagasi alustasid ETV ja Eesti Filmi
Sihtasutus. Sarja eesmärgiks, nagu kirjas ETV koduleheküljel, on arendada
narratiivset dokumentaalfilmi. Kui Marju Kuudile tehti ettepanek temast film
vändata, oli ta sellega nõus: «Minust pole ju mitte midagi tehtud ja mis
tehtud, on kõik ära visatud.»
«Häbene
või vaiba alla!»
Kaamera jälgis lauljatari kõige
erinevamais paigus möödunud aasta jõuludest saati. «Solgerdati mind seda- ja
teistpidi, aga juba kevadel hakkas mulle kõik see kohutavalt vastu. Sest selles
filmis, nagu mulle tundus, polnud mitte mingit sisu, süžee ja stsenaarium
puudusid täiesti. Mittemidagiütlev!»
Kuudi sõnul saatis kaamera teda nii
kiriku- kui ka klubikontsertidel, plaadiesitlusel, proovides ja tänaval. Kuid
näiteks ööklubis Angel salvestatud ja igati õnnestunud kontserdi materjalid
läinud sootuks kaotsi. «Nad unustasid täissalvestatud kassetid klubisse!»
imestab Kuut. «Ja ilmselt virutas keegi need hoopis ära või jäeti sinna ning
üles neid enam ei leitudki. Ühesõnaga, käituti väga lohakalt.»
Lauljatarile on vastukarva näiteks see,
et intervjuu ajal kasutatakse katteplaanina tema esinemist, milles ei kuule
korralikult ei laulu ega intervjuud. «Filmi nooruke naisrežissöör ei teadnud
ega tundnud mind üldse. Tema nägemus minust on nagu iga juhusliku tüdruku
nägemus – oma juubeliaastaks (12. novembril 2006 saab Marju Kuut 60aastaseks –
toim.) ma aga sellist nägemust jäädvustada ei taha. Oleks siis sellel sisu!
Film on täis täiesti põhjendamatuid, mittemidagiütlevaid kaadreid, mille
vajalikkust keegi teine peale režissööri ei mõista. Oleksime pidanud temaga
juba ammu tegema koostööd, aga tal on liialt suur ego. Operaator võttis väga
veidraid plaane – näiteks suumis objektiivi niimoodi näkku, et ka kõige
mikroskoopilisemad osad on näha, piltlikult öeldes võinuks näost näha inimese
kopse! Midagi eriti jubedat, erilise kiiksuga, kohe osati ära vussida!... Ning
loomulikult – mitte mingit valgustust, nii et häbene või vaiba alla!»
Ei
anna nõusolekuallkirja
Marju Kuut kinnitab, et sellisel kujul
nagu praegu tõsielufilm ETV ekraanile ei jõua: «Kui ma ei anna allkirja, ei saa
see ka telekasse minna. Ma ei taha, et minust mingit labast, tühist ja viletsat
filmi näidataks. Mina seda allkirja ei anna, kui ma ise ei saa seda filmi korda
teha.»
Lauljatari sõnul tegi ta Jaan
Kolbergile ettepaneku filmitud ja juba kokku monteeritud 27minutiline materjal
üle vaadata ja korrigeerida. «Et lool oleks konkreetne algus ja lõpp ning
mingigi stoori. Ja et mul poleks endal häbi,» seletab Kuut, kes on enda sõnul
musta materjaliga mitu ööd töötanud.
Täna on Marju Kuudi sõnul vastse
tõsielufilmi valmimise viimne tärmin. «Kui ma seda läbi ei lase, allkirja ei
anna, nagu lepingus ette nähtud, peab Kolberg filmi valmimiseks kulutatud summa
rahastajatele tagasi maksma,» ütleb Kuut. Jõululaupäeva öö oli algul kavandatud
veeta stuudios, et film viimasel minutil ümber monteerida, kuid sama päeva
ennelõunal saabus Kuudi mobiiltelefoni Kolbergi sõnum, et kokkusaamine jääb
ära. Juhul, kui film siiski ekraanile jõuab, lubab Kuut raisatud aja eest
kompensatsiooni nõuda.
Jaan
Kolberg: «Niikuinii jõuab see kunagi ekraanile.»
«Film on valmis, ja see on väga hea
film,» kinnitab Jaan Kolberg.
Tema sõnul on küll tavaks, et filmitav
annab kirjaliku nõusoleku linateose ekraanile lubamiseks, kuid see pole reegel
ning üheski lepingus taolist punkti polevat. «Seal ei saagi seda olla, sest ega
meil ju Marju Kuudiga lepingut ole,» ütleb Kolberg. «Jah, televisioonid
tavaliselt küll nõuavad filmitava kirjalikku nõudolekut, et vältida hilisemaid
ekstsesse. Meie film on aga valmis ja – Vene ajal seisid filmid tihti riiulil,
«Hullumeelsus» näiteks eriti kaua, aga kunagi hiljem ikkagi näidati. Ning
tunnistati, et film on hea. Sest ega filmi väärtus muutu, tavaliselt see pigem
kasvab. Ning kui tekibki mingi probleem – ega seda tule nii dramaatiliselt
võtta. Elame ju siin ja praegu, ning see ajahetk möödub väga kiiresti. Küll
tulevad teised ajad ja kõik muutub!»
Miks ei tahetud kuulda võtta Kuudi
arvamust valmismaterjalist, on Kolbergi sõnul delikaatne küsimus. Sest asendada
noore režissööri nägemus Marju Kuudi nägemusega tähendaks mõistaandmist
autorile, nagu oleks tema töö kõlbmatu. «Sellega ma aga nõus ei ole. Raske
probleem. Marju Kuudile võib tõesti asi mitte meeldida, sest noored näevad asju
teisiti. Neil on ju põlvkonnavahe. 10 tundi materjali Marju Kuudist on nüüd aga
olemas ja alles ning tegelikult on kõik hästi. Kui Marju on kurb, on see, usun,
hetkeline paanika. Küll aeg silub haavad, elu läheb edasi ja midagi hullu ei
juhtu.»
Kolbergi sõnul peaks tõsielufilm ETV
ekraanile jõudma veel selle aastanumbri sees. «Võiks ju. Aga kui ei jõua, eks
siis vaata edasi. Jään vastuse võlgu… Ja ma ei vaeva ka sellega pead. Minu
missioon on täidetud. Film on valmis ja see on väga hea. Niikuinii jõuab see
kunagi ekraanile.» Jutt kroonidest, mille stuudio peab Kuudi teada
rahastajatele tagastama, ajab aga Kolbergi naerma.
«Marju on vapustav inimene. Usun, et
keegi võiks kunagi hakata temast ka suurt filmi tegema. Ta on suur isiksus ja
huvitav inimene,» sõnab Kolberg.
