SAHA KABELIS

1895. aastal kirjutab Jõelähtme kiriku vöörmünder Jüri Vitismann: „Ennevanal ajal, kui meie rahvas olnud veel paganad, olnud üks laev mere peal tormi käes hädas. Laevamehed enam ei lootnud eluga pääseda... Surmakartuses tõotasid laevamehed, kui nad eluga peaksid pääsema ... kiriku ehitada.
Laevamehed pääsesid eluga randa ja hakkasid, et hädas antud tõotust täita ... kirikut ehitama...”
See lugu oli kirja pandud Jüri Vitismanni vanaema Ann Kuusmani jutu järgi.
Nii on rahvasuus talletatud Saha kabeli algus.
1223. aastal on samal kohal küll mainitud ainult kalmistut, kuid pole välistatud, et juba enne oli siin puust kabel. Liigub legende, et see kabel olnud piiskop Fulco aegne ja lausa tema asutatud. Fulco külastas Eestit vähemalt kaks korda. Tema missiooniks oli siinmail kristluse levitamine. Ja Fulco abiliseks sai paavsti enda tahtel 1171. aastal eesti soost munk Nicolaus Stavangeri kloostrist.
Sedasama augustiinlasest munka Nicolaust võib pidada ka esimeseks teada olevaks eestlasest haritlaseks – ja nõnda võiks Saha kabelit pidada nii rahumeelse ristiusustamise kui eestimeelse harituse mälestusmärgiks.*
Saha kabeli kohta on mainitud 1241. a. Taani hindamisraamatus. Tõenäoliselt oli kabel rajatud eestlaste muistse pühapaiga kohale. Saha kabel oli üks esimesi ristiusu kantse Eestimaal. Puukirik põletati maha 1223. a. ülestõusu päevil.
Praegune kabel on ehitatud 15. sajandi I poolel, üheaegselt Pirita kloostriga ja on ehituslikult silmatorkavalt sarnane kloostri kirikuga. Tähelepanu väärib ka Saha kabeli suurus. Kabeli peaportaali kõrval seinas on ainulaadne orv pühitsetud vee vaagnale ja eripärane on ka kabeli põhiplaan, mitte ristkülik, vaid romb.
Kabeli lõunauks on alati külastajale avatud.

MURJAMITEST