LAURA

Üks kõige ilusamaid esitusi.

ARVO KUKUMÄGI

See on päris raske taluda, kui su eakaaslane ära läheb. Olgu Jumal su vastu armuline, armas Arvo.

Meriliis Saar

 Minu lemmik lauluvõistlusel Harjumaa Laululaps 2017

Janar Ala: "Sepa-Tom radikaalne sepp otse maa seest"

Elame ajal, mil räägitakse, et tõelist, tahkest materjalist inimest enam ei ole, ta on asendunud posthumaansete konstruktidega, lödipükste ja mahlamütsidega. Režissöör Jaan Kolberg tegi 1990ndate alguses filmi poolmütoloogilisest, kuid ühtlasi arhetüüpsest seiklejast ja röövlist Rummu Jürist, kes varastas rikastelt ja jagas ümber vaestele.

Dokumentaalfilmi «Damaskus» peategelane Sepa-Tom ehk Taimo Kõrvemaa on mingis mõttes Rummu Jüriga sarnanev outlaw. Teda teiste seadused ei koti, ta toimetab oma seaduste järgi. Aga kindlasti seaduste järgi. Ta on Kohila lähedal elav sepp, kes on mõnedes ringkondades pälvinud suuremat tähelepanu oma radikaalsete seisukohtadega rahvusluse ja rassi teemal. Ka meeldivad talle suured Ameerika autod ja rokkmuusika. Ühesõnaga, ta mõtleb suurelt, mitte nagu päkapikk. Mis eristab rokkarit ja motomeest, küsib ta filmis kellegi motomehe käest. Rokkarid ei kanna kusevärvi ehteid ega tarvita narkootikume, jäävad meelde kaks põhjust.

Sedasorti küsimuseasetus annab märku sellest, millest annab märku kogu film: et Sepa Tomil on eetos, mida aeg-ajalt nimetatakse selgrooks või põhimõttelisuseks, väga paigas. Mäletame ka Sepa-Tomi õnnestunud rolli ropu suuga Õuna Endlina Rainer Sarneti «Rehepapis ehk Novembris». Kui telesaade «Radar» kord filmi näitlejaid tutvustas, öeldi tema kohta nii: «Nalja mõistab ta väga hästi, kuid kui asi peaks minema tõsiseks, siis nalja temaga pole.»

Sepa-Tomi ellusuhtumine ja tegevus on sattunud isegi kapo huvisfääri. Filmiski kuuleme telefonikõnet, kus Sepa-Tom jutustab teisel pool liini olevale sõbrale, et kui tahetakse näidisprotsessi korraldada, siis ta läheb kinni. Saame aru, et Tomi kodust leiti läbiotsimise käigus paar püssi ja lõhkeainet. Sepa-Tom on see tüüp, kes võitluseta ei alistu, ja võitlust ta peab. Tema võitlust.

Mingis mõttes on see osa Sepa-Tomi isikust filmis kõige ebahuvitavam, sest ei ütle maailma kohta midagi uut. Ja kuna ei ütle maailma kohta midagi uut, ei ütle see ka Sepa-Tomi kohta midagi uut. Seda on võimalik tuletada. Tema rassiviha põhjuseid me teada ei saa peale selle, et ta nimetab mustanahalisi järjekindlalt ahvideks ja on 90ndate algusest Rootsi natsionaalsotsialistliku partei liige.

Sepatöö ja sepandusfilosoofia on palju huvitavamad osad. Rassi- ja natsikütet kohtab igal pool, aga seppa tegutsemas nii tihti ei näe. Ütleme nii, et see osa filmist on Sepa-Tom light. Sepa suhe oma õpetaja ja õpilastega tundub olevat selline klassikalise zen-masterʼi suhe, õpetus on karm, ent armastav, või vastupidi. Õpilaste hulgas kohtame ka legendaarset mõtlejat Einar Laignat, kelle puhul peale muude nimetuste (kolonelleitnant, teoloog, ajaloofilosoof) kasutatakse ka «mõõgameistrit». Einar Laigna õpib filmis Sepa-Tomi juures mõõga tegemist ja see mõõka taguv vasar tundub tema käes olema küll mitte nii otsusekindel kui meistri enda käes.

N-ö kergemale poolele filmist läheb ka Tomi suhe maausuga, pärineb ju sepagi materjal ehk metall maa seest. Ikka on sümpaatne ,kui inimene usub millessegi mis on suurem kui tema. Alandlikkus on väärtus, ehkki Sepa-Tom on küll enamikus kõike muud kui alandlik. Filmis viidatakse ka sepa haigusele ja näeme stseene, milles peategelane tõepoolest on väsinud, aga sellest kõigest rääkides on ta nagu Damaskuse teras. Ei pilguta silmagi.

Sepatöö tundub olevat selline pigem minevikuamet. Film algabki kujundiks tõusva stseeniga, kuidas Tom teeb Damaskuse terasest mõõka. Ta räägib selle juurde, et tänapäeval võetakse mõõka nagu iluasja, ehkki tuleks võtta suurima vastutusega, sest mõõk on tapariist. Ometi teeb ka tema seda nagu iluasja, sest võitlusesse ilmselt keegi filmis valmiva mõõgaga tormama ei hakka. Selle pärast kapo teda läbi ei otsi.

Film tervikuna jätab endast natuke põlve otsas tehtu mulje ja suuremaid auhindu see ilmselt saama ei hakka. Võimalusi filmis kedagi portreteerida on tuhandeid, režissöörid Jaanus Kulli ja Jaan Kolberg on valinud sellise empaatilise tee. Vaatasin sellele võrdlusena otsa samalaadse teemaga Andres Maimiku ja Rain Tolgi dokfilmi Margus Lepast pealkirjaga «Radikaal», mis kasutas tundlikule objektile või subjektile pealtnäha hoopis subjektiivsemat ja agressiivsemat lähenemist. Sepa-Tom on intrigeeriv ning vastuolulisi mõtteid ja tundeid tekitav karakter, kuid «Damaskuse» fookus jääb selle edastamise juures natuke hajusaks.

"Postimees", 4.mai 2017