RAUL JA KALEV RAJANGU - Killer Funeral Feat. Politbureau

Raul Rajangu astus Eesti kunstiareenile 1984. aasta vabariiklikul noortenäitusel ühe esimese postmodernismile viitava teosega „Õmblusmasin ja näärikuusk“, millele peagi järgnesid „Valgel ööl Kadrioru lossis“ (1987) ning „Kunstnik R. Rajangu ja abiliste saabumine Viljandisse“ (1988). Kuid keegi ei teadnud toona, et tegelikult oli kunstnik valmis juba 1980. aastate alguses, kui teostas sahtlisse isikupärases autoritehnikas nõukogude visuaalkultuuri aproprieeriva sarja „Nõukogude öö“ (1981–1982). Selles sarjas kasutas kunstnik ära kõik nõukogude visuaalkultuuri elemendid, millega ta väikelinnas Viljandis hilissotsialistlikul perioodil kokku puutus: ajaloo-olümpiaadil auhinnaks saadud Lenini paraadalbumi, stalinistliku kultuurimaja pööningult leitud nõukogude linnade fotoalbumid, nõukogude tööstustoodangu ühtaegu helged ja kohmakad reklaambrošüürid ning omaenda perekonna pidulikud mustvalged fotoalbumid. Teosed ühendas sarjaks „Nõukogude öö“ sots art’ile lähedane nõukogude ikooniliste kujutiste apropriatsioon ning pea kõikides toonastes ametiasutustes, haiglates, piiripunktides ja sõjaväeosakondades seinavärvina kasutatud sinakasroheline, millele liidu kodanikud olid ajapikku andnud hüüdnime „institutsionaalne roheline“. Antropoloog Alexei Yurchaki sõnul oli nõukogude elu standardiseeritus ja etteaimatavus üks hilissotsialistliku perioodi defineerivaid jooni, mida võis leida nii tänavanimedest, arhitektuuristiilidest, kodusisustustest kui uksevõtmetest. Ent ühtlasi läbisid Rajangu sarja reljeefses autoritehnikas automarkide popilikud kujutised, mis kõrvuti sotsrealistlikega juhtisid tähelepanu võimalikele paralleelidele nõukogude ja kapitalistliku maailma vahel. Käesoleval näitusel on esmakordselt publiku ees seeria „Poliitbüroo“ (1982), milles kunstnik on konverteerinud loominguks toonastes kaubandusvõrkudes alati kättesaadava, kuid peamiselt ametiasutustes kasutatava Nõukogude Liidu poliitbüroo liikmete portreeplakatite komplekti. Seeria valmimisajaks oli nõukogude poliitbüroo paisunud 19-liikmeliseks bürokraatlikuks organiks, kuhu teiste seas kuulusid 1980. aastatel Nõukogude Liitu valitsenud liidrid Leonid Brežnev, Konstantin Tšernenko ja Mihhail Gorbatšov. See kunstiajalooliselt tähelepanuväärne leid, milles kunstnik on nõukogude ikoonilistes kujutistes näinud mängulist esteetilist potentsiaali, kinnitab veelkord mõttelist seost Rajangu varase loomingu ning sotsrealismi ja popkunsti võtteid segava sots art’i vahel, mille eesmärgiks kunstiteoreetik Boris Groysi sõnul oli analüüsida nõukogude kõikehõlmavat esteetilis-poliitilist projekti. 

Kuraator: Liisa Kaljula Kujundaja: Villu Plink Graafiline kujundaja: Tuuli Aule Konservaatorid: Margit Pajupuu, Allan Talu, Helen Volber